Saturday, October 21, 2017

Pesumasin ja külmkapp

Ma ei saanud seda märkamata jätta, et Kristjan Porti ettekandest on Delfi Ärilehes kokkuvõte. Muidugi mind tõmbas pealkiri, ikka on ju tore lugeda tehnoloogia pealetungist. Aga noh. Port siis olevat öelnud, et pesumasin hoidis aega kokku ja naised hakkasid siis aru saama, et neil on ka nutikas pea ja seega pesumasin muutis tehnoloogiavidinana ühiskonda kõige fundamentaalsemalt (mitte internet). Küllap oligi siis tegelikult nii, et haridus tehti naistele kättesaadavaks, naised ei jaganud matsu, pesid pesu edasi, kuni tulid 1950ndad, mil pesumasinad hakkasid eriti populaarseks saama, ja siis alles hakkasid naised vaikselt aru saama, et neil on ka nutikas pea. Viimase sõnapaariga tuleb mul pea alati meelde see asi seal lõpus:





Edasi tuleb midagi veel põnevamat: "Uuringud on näidanud, et inimesed, kellel on suur külmkapp, on õnnelikumad, kui väiksema külmkapiga inimesed." Tõesti? Kuskil on mingi hunnik uuringuid selle kohta, kuidas külmkapi suurus on seotud õnnelikkusega? Ma nüüd otsisin netist sellekohaseid uuringuid, aga kiiresti kohe ei leidnud. Õnneks. Kes otsib, see leiab lõpuks. Küllap siis mõni on pikalt otsinud materjali selle tõsise teema kohta. Ei tahaks uskuda, et ettekanne oli uisa-päisa tehtud, onju.

Lõpus on see ilus viimane punkt: "Port lisas, et füsioloogilistest vajadustest veel olulisem on tänapäeval Wifi ning sellest veel olulisemad on akud". Selles mõttes ju lohutav, et spordibioloog ja tehnoloog annab mõista, et tegelikult polegi eelkõige vett ja sööki vaja, vaid ikka Wifit ja akut.  Kui mõni muretseb, et kuu lõpus pole raha, et lapsele süüa osta jne, siis tegelikult pole vaja muretseda, kui nett ja aku olemas, peab vabalt vastu. Tegelt.

Trennist ja mitte jooksmisest

Ma olen aastaid üritanud jooksmisega püsivalt tegeleda. Joosta on ju nii mõnus. Kui see juba välja tuleb, siis on kerge hingata, siis justkui lendad mööda teed. Hommikul pole linn veel ärganud, kõik on vaikne ja värske ja sina oled selle keskel, lihtsalt jooksed ja tunned, kui äge sa ikkagi oled. Või hoopis see väsimus ja rammestus peale pikka jooksu, see rahulolu, et ma suudan.

Olen jooksnud mitu poolmaratoni ja maratoni jooksin ka kunagi ära, aga seda pole olnud, et oleksin nt kolm aastat järjest püsivalt jooksutrenni teinud. Alati on mingi paus sisse tulnud, siis jälle motiveerin, mõtlen, teen, plaanin, jooksen, jooksen, jälle paus, jälle motiveerin jne. Mul on/olid jooksmise osas väga head mõtted, oli soov joosta, aga ikka ja jälle oli vaja plaanida ja motiveerida. Kas trenn ongi selline? Sellest jamast olen siin ka kirjutanud.

Mõned aastad tagasi läksin mingil põhjusel BodyPumpi trenni. Muidugi olid järgmine ja ülejärgmine päev mu lihased valusad, sellest muusikast, mis seal oli, ma ka midagi aru ei saanud. Tasapisi hakkasin seal siiski käima, mingit erilist trennispetsiifilist eesmärki mul polnud. Nojah, et natuke panen kangile raskusi juurde vms, aga muud midagi erilist. Täiesti tühja peaga trennijõmmtibi, lihtsalt lähen ja teen ja tulen koju ära ja elan oma elu edasi. Üleüldine trennis käimise eesmärk on mul see, et tahan olla terve ja tugev. Paljud "trennispetsialistid" ütlevad selle kohta, et see on liiga üldine eesmärk, sellega sa kaua vastu ei pea. On vaja olla detailsem, seada igasuguseid muid eesmärke (raskemad kangid ja kiiremad jooksud), kogu aeg areneda jne, muidu kaob motivatsioon vms ära. Aga ma olen juba mitu aastat nii vastu pidanud ja see pole olnud vastu pidamine nagu see oli jooksmise puhul, vaid see on olnud lihtsalt elu osa.

Miks mul ikkagi jooksmisega seda tunnet ei tulnud, kuigi ma väga tahtsin? Ma tahtsin ja ma jooksin kuude kaupa mh selle nimel, et ükspäev saaksin öelda, et olen aastaid jooksmas käinud, see on niisama mu elu osa, kerge 10 km jooksusutsakas 2-4x nädalas ja hea on olla. Kas jooksmine iseenesest oli liiga raske? Või oli ikkagi see lähenemine juba eos (minu jaoks) vale. Jooksmisele ma lähenesin nii, et peab olema plaan, eesmärgid jne. Isegi kui ma praegu mõtlen, et võiks ju joosta, siis tekib tahtmine jälle mingi plaan kuskilt välja otsida. Muidugi ma enam niiväga joosta ei taha ka, et hakkaks seda plaanimajandust ära unustama ja uut strateegiat tekitama (ehk plaanivabalt jooksma), aga ikka on huvitav mõelda, mis siis valesti oli tol ajal. Kuidas nüüd järsku piisas ainult sellest, et läksin suva trenni, mingeid trennispetsiifilisi eesmärke pole ja saangi öelda, et see on niisama mu elu osa, käin ära ja hea on olla? Üldse ei igatsegi jooksmist, kuigi see oli justkui mingi oluline asi minu elus mitu aastat. Aeg-ajalt ikka küsitakse, et noh, kas käid jooksmas ka, ma kehitan õlgu ja ei tule kohe meeldegi, et ma ju teen teist trenni tegelikult nüüd. Ei pea alati mingeid mölle ja plaane ja eesmärke seadma, saab ka vabalt võttes asju ära teha.

Saturday, September 2, 2017

Tagasi- ja edasivaade

Vaatasin oma 2016. aasta viimast postitust. Ma olin vist üsna positiivselt meelestatud uue aasta eel, sest elu justkui läks tasakaalu, asjad sujusid, plaanid olid tehtud, ei elanud ainult tööle, vaid ikka oma muid asju tahtsin ja tegin ka. Tegelikult läks asi ikka osaliselt käest ära. Kevadel olin kindlasti läbipõlemise äärel, aga arvatavasti pääsesin sellest napilt, sest (kõigest) kuu aega puhkust mõjus väga kosutavalt. Praegu ei ole küll enam tahtmist puhata või järgmisest suvest unistada. 

Kõige suurem üllatus viimase aasta jooksul oligi see, et kevadel hakkasin tõsiselt mõtlema erialavahetuse peale. Eks see peaaegu läbipõlemine aitas näha olukorda uuest vaatevinklist, hakkasin rohkem mõtlema, et mille nimel siis. Miks ma siin raban? Mis kasu mina sellest lõpuks saan? Ma ei mõtle küll nii suure erialavahetuse peale, et lähen lausa midagi täiesti uut õppima, vaid lihtsalt täiendan ennast ühes suunas ja lähen 100% sinna suunda (praegu olen 50% seal suunas). Nüüd on see mõte minu sees olemas ja kuigi praeguses töökohas olen ma jälle edasi liikunud ja saan teha ägedaid uusi asju, on see mõte ikka minu sees. Aasta tagasi ma ei teadnudki, et see uus suund üldse olemas on, aga nüüd siis sellised ideed kummitavad. Eks näis, mis saab, võtan asja rahulikult, ei hakka tormama. 

Muus osas nagu polegi midagi suurt uut vahepeal juhtunud. 



Wednesday, February 8, 2017

Oh deer! Mehed muutuvad naisteks!

Jälle lugesin kogemata ühte kommentaari, mille kohaselt on tulevik väga tume, sest mehed muutuvad naisteks ja meie tütred peavad ühtima meestega, kes muud ei tee kui ainult meigivad ennast varbaotsast pealaeni. Viimane on muidugi silikooni täis, sest suur pea = suur aju ja siis jääb kõikidele mulje, et tead palju rohkem meikimisest kui pisikese peaga mehed. Pisikese peaga mehed on totaalsed luuserid. Totaalsed. Tulevikus on meestel kogu aeg nutt lahti, kui juhuslikult natuke ai-ai juhtub, nt meigipintsel kriibib näonahka. Sest sellised on 100% või vähemalt 95,7839% (aga see % kasvab pidevalt) naistest ja on olnud sellised alates koopaelust. Koopast tuleb alati rääkida. Kõik naised on ju aegade algusest ennast pealaest varbaotsani meikinud ja nutta tihkunud iga pisiasja peale (nt sünnitus). Eesti talunaised on olnud ka tüüpilised oih ja aih tegelased, kogu aeg nutt lahti, muud teha ei oska kui ennast meikida. Igatahes hukk. See on tõsi. Kurb.
 
Ps! Vanaisa oli mul hiljuti taastusravikliinikus ja seal päriselt oli eraldi meikimistuba igale hooldajale ja õele. See on tõsi. Suur buduaar.

Thursday, December 29, 2016

2016

Vaatasin siin oma väheseid selle aasta postitusi ja mulle tundus varem, et need jutud olid ära juba ammu, vähemalt eelmine aasta, kindlasti mitte see aasta. Aga see on küll meeles, et see aasta ma püüdsin oma orjastaatust vähendada. Rohkem aega endale võtta, tegeleda mingi hobiga, mis on ainult mulle ja ei hõlma endas ametialast arengut, lapse kaasamist vms eeskujulikku, vaid lihtsalt on midagi, mida ma teen. Ma arvan, et see õnnestus. Aasta lõpus isegi otsustasin tööl mõned ümberkorraldused teha, et ennast mitte surnuks rügada. Parem teen seda, mis mulle rohkem meeldib. Ütlesin ära paarile pakkumisele ja olen nii uhke enda üle.

Kui nüüd jutt tööle läks, siis see aasta oli väga põnev tööaasta. Väga palju sai tehtud ja oli isegi mõni eduelamus. Lisaks kõigele muule kutsuti mind ülikooli paari loengut andma ja nägin oma silmaga ära umbes 400 tudengit. Ma ei ole õppejõuna püsivalt tööl, käisin lihtsalt korraks juttu puhumas. Muljed selles osas on väga mitmekesised. Ühest küljest oli mitu tudengit, kelle nimel tahaks veel põhjalikumalt loenguid ette valmistada, olla veel eetilisem, muudkui areneda ja arenda, olla parim võimalik versioon endast. Teisest küljest oli mitu tudnegit, kes.

Kui nüüd töö pealt tagasi eraelule hüpata, siis laps on mul ka endiselt olemas. Käib koolis ikka veel ja leidis endale lõpuks ühe trenni, kuhu ta ilma mingi probleemita ennast kohale veab. See võib osaliselt olla ka minu järjepideva töö tulemus, varem päris tihti sundisin/motiveerisin teda minema ja nüüd lõpuks käib ise. Mina käin ka trennis, ka ilma mingi sunnita, lihtsalt lõbu pärast (+ terve ja tugev olemise pärast). Detsembris jäin korraks haigeks, mul polnud enam meeleski, mis tunne on haige olla, aga see väike nohu ka seda päris tunnet ei tekitanud. Pealegi, see oli just see nädal, kui ma poleks saanud tööd mitte teha (ok, kui oleks koomas olnud, siis võib-olla oleks saanud viilida) ehk siis võib-olla hoidsin ennast vaimujõuga tervemana. Tegin muidugi kodus tööd, ei läinud kontorisse nuuskama ja podisema, aga .... MIKS ma jälle tööst räägin? See lõik algas ju eraeluga. Ma alles ütlesin, et ma arvan, et mul õnnestus orjastaatust vähendada. Vot siis. Laps on ka järjest rohkem oma sõpradega, hakkab puberteedistuma, see on põnev. Mul varsti polegi enam muud kui töö ja natuke trennikest ja natuke sõpru. Peab vist ühe hobi veel juurde otsima. Sellise ainult mulle jne. Ohoo, uus aasta tuleb, otsiks uuel aastal ühe hobi. Kuigi ma väga ei viitsi midagi otsida, peab tööl veel üh.

Thursday, October 27, 2016

Stoiku nädal 2016 - see pole üldse stoikulik

Stoiku nädal oli keeruline. Eelmine aasta ma sain mingisuguse rahu teatud teemadel, n-ö lähisuhete vms mõttes, et pere must lammas jne. See aasta olen ma väga palju rohkem karjäärile orienteeritud. Niisama karjäärimutt olin ka eelmine aasta, aga seekord on olukord mõneti muutunud ja siin ma siis olen. Veel hullem. Naljakas muidugi, et pidi tulema armastuse nädal, aga äkki ma armastangi oma tööd või midagi.

Igatahes, sain aru, et ma olen ülbe. Ülbus tuli teravalt välja siis, kui ma kohtasin mitut inimest, kes on juhtival kohal tööl, aga minu arust on nad nii lollid. Just erialaselt lollid, mitte niisama mingitel suvalistel teemadel. Ja ilmselt levitavad oma lollust oma igapäevases töös. Näiteks kui mõni (lihtne) inimene kirjutab või räägib oma arvamuset ja see arvamus on eriala spetsialisti jaoks lihtsakoeline sullamulla, siis mind see (ka spetsialistina) ei häiri. Normaalne, kui inimesed niisama tahavad arutleda, mõtiskleda jne (eks see oleneb arutelu vormist ka), aga kui sellised sullamullatajad tahavad ja saavad eksperdi tiitli täiesti ametlikult, siis hakkab mul imelik. Eriti imelik hakkab siis, kui ma saangi konkreetsed andmed (mitte lihtsalt vabas vormis arvamusartiklid või intervjuud ETV-s), et inimene ongi sullamulla, siis .... siis tuleb Stoiku nädal 2016.

Sealjuures tundub Eesti nii konkurentsivaene koht olevat, et kui keegi loll saab kuskil kanda kinnitada, siis naljalt teda sealt ära ei lükka, sest must-valgel CV-l on ju töökogemus kirjas ning (nooremal ja) taibukamal ei ole tema asemele võimalik minna. Lisaks kõigele muule on see juht tore inimene ka ja vahva, oskab kooki küpsetada ja/või nalja teha, nii nunnu. Veel teravam on olukord siis, kui ma näen, et kõrval on tagasihoidlikum inimene, kes on samamoodi natuke kehvake mingites asjades, aga ta püüab ja õpib ja teeb asja lõpuks selgeks endale üle kivide ja kändude, sh ei vingu ka. Normaalne. Loll aga arvab, et ta on niigi tark ja teab kõike ja tal pole vaja kellelegi midagi näidata või tõestada, sest kõik ju tegelikult teavad, et ta on täiega oma ala ekspert, üleüldse võiks talle puhtalt elus olemise eest Nobeli preemia anda. Lihtsalt ütlen, et selline mulje jääb mõnest inimesest. Ja neid mõtteid ma olen muudkui jauranud, selmet midagi mõistlikku teha.

See pole üldse stoikulik. See pole üldse stoikulik. Punkte ma ei saa selle nädala eest. Kui siis ainult selle eest, et ma tunnistan, et olen ülbik, aga et ma olen vähem ülbik kui nädala alguses - no seda nalja pole. Ikka veel olen häiritud. Lisaks ma näen adekvaatseid inimesi, kes mingil põhjusel hakkavad nende sullamullade taga koogutama ja neile kõike andestama, et ikka ju juhtub ja mis seal ikka, ära nüüd liiga suurt kära tekita. WTF??? Ok, õnneks ma pole ainus käratseja, muidu oleks juba psühhoosi tunne peal, et mida ma lõugan, kõik on rahul, asjad toimivad, nii nunnu. Nii nunnu. 

See pole üldse stoikulik. See pole üldse stoikulik. Persse läks see nädal. Sügavale. Võtab rohkem aega, et ma saaks siiralt aru, et teatud asjad pole minu võimuses ja ma pean keskenduma nendele, mis on. Ma näen ka kõrvalt seda ohtu, et kui pikalt, aga siiski õigustatult (!!raisk!!!), jaurama jääda, kuidas teatud tegelased on sullamullad, siis enda erialane kvaliteet kannatab, ei liigu edasi, jääd arenevatele jalgu ja lõpuks loodad mingile soojale kohale + CV-s märgitud töökogemusele. Et noh, jamad majas või nii. Täielikult kehv tuju ka. Kes juua tahab?

Monday, October 10, 2016

Stoiku eelnädal: sissejuhatus

Täpselt nädala pärast algab rahvusvaheline suursündmus Stoiku nädal 2016. Mina olen see aasta eriti valmis ja hoian suisa eelnädalal silma peal. Kogu info on üleval sellel leheküljel: modernstoicism.com. Selleks, et kõike kaasa teha, on vaja registreerida. Moodsad stoikud kogunevad muidugi ka FB-s: https://www.facebook.com/groups/Stoicism/

Registreerisin ennast ära ja sain kohe täita ühe küsimustiku eluga rahulolu, stoikulikkuse jms kohta. Seda küsimustikku saab täita ka ürituse lõpus ja siis tulemusi võrrelda. Täpsemalt esitati näiteks selliseid väiteid (suvatõlge): "Ma mõtlen oma elust kui pidevast eetilise arengu projektist" või "Ma kohtlen kõiki õiglaselt, isegi neid, kes mulle ei meeldi või keda ma hästi ei tunne". Vastata sai skaalal, kus 1=üldse pole nõus, 2=pole nõus...jne....7=väga nõus. Eks see 1-7 selline totter värk ole, aga saan aru, et pole ressursse, et midagi mõistlikumat teha, ja raskel ajal abiks seegi. Mulle näiteks tulid osad poolenisti unustatud stoiku asjad meelde tänu nendele küsimustele. No ei mõtle ma iga päev eetika arendamisest, aga nüüd on see jälle justkui õhus. Või see teine väide ebameeldivate inimeste kohta. Nõuab ikka vaeva, et ebameeldivaid inimesi õiglaselt kohelda ja sealjuures veel siiralt õiglaselt. 

Head uudised on ka romantikutele. Selle aasta teema on stoitsism ja armastus. Mina olen küll õhetavat õhkamist täis sellest teemast. Ma pole ammu (suisa aastaid vist) sügavamalt armunud olnud, päris huvitav oleks siis armastuse üle mõtiskleda. Ilmselt oleks siis stoikulik väärtustada emaarmastust ja armastust iseenda suhtes, kui muid variante elu pole pakkunud. Eks näis. Siin on välja toodud ka see, et Marcus Aureliuse eesmärk oli olla vaba irratsionaalsetest kirgedest, aga armastust täis. Ei tea, mis on täpsemalt nende sõnade taga, aga mulle igatahes meeldib see idee, et saab siin külmas ja tuulises argipäevas ühe nädalakese hoopis armastusest mõtteid mõlgutada. 

Ja see julgus. Julgus on üks stoikude alustala ja mul oli see meelest läinud. Ma olen siin maadelnud mõningate ebameeldivate inimestega ja oleks mul meeles olnud, et julgus on teema, oleks palju lihtsamini asjad läinud. Mitte et ma loomult arg oleks, aga olemasolevale julgusele annab julguse olulisuse teadvustamine ja julguse väärtustamine jälle nõksu juurde. Mul oleks seda nõksu väga vaja olnud vahepeal või siis muidugi edaspidi ka, sest elu on elu. Täitsa kodune tunne on sees juba.