Thursday, October 27, 2016

Stoiku nädal 2016 - see pole üldse stoikulik

Stoiku nädal oli keeruline. Eelmine aasta ma sain mingisuguse rahu teatud teemadel, n-ö lähisuhete vms mõttes, et pere must lammas jne. See aasta olen ma väga palju rohkem karjäärile orienteeritud. Niisama karjäärimutt olin ka eelmine aasta, aga seekord on olukord mõneti muutunud ja siin ma siis olen. Veel hullem. Naljakas muidugi, et pidi tulema armastuse nädal, aga äkki ma armastangi oma tööd või midagi.

Igatahes, sain aru, et ma olen ülbe. Ülbus tuli teravalt välja siis, kui ma kohtasin mitut inimest, kes on juhtival kohal tööl, aga minu arust on nad nii lollid. Just erialaselt lollid, mitte niisama mingitel suvalistel teemadel. Ja ilmselt levitavad oma lollust oma igapäevases töös. Näiteks kui mõni (lihtne) inimene kirjutab või räägib oma arvamuset ja see arvamus on eriala spetsialisti jaoks lihtsakoeline sullamulla, siis mind see (ka spetsialistina) ei häiri. Normaalne, kui inimesed niisama tahavad arutleda, mõtiskleda jne (eks see oleneb arutelu vormist ka, muidugi), aga kui sellised sullamullatajad tahavad ja saavad eksperdi tiitli täiesti ametlikult, siis hakkab mul imelik. Eriti imelik hakkab siis, kui ma saangi konkreetsed andmed (mitte lihtsalt vabas vormis arvamusartiklid või intervjuud ETV-s), et inimene ongi sullamulla, siis .... siis tuleb Stoiku nädal 2016.

Sealjuures tundub Eesti nii konkurentsivaene koht olevat, et kui keegi loll saab kuskil kanda kinnitada, siis naljalt teda sealt ära ei lükka, sest must-valgel CV-l on ju töökogemus kirjas ning (nooremal ja) taibukamal ei ole tema asemele võimalik minna. Lisaks kõigele muule on see juht tore inimene ka ja vahva, oskab kooki küpsetada ja/või nalja teha, nii nunnu. Veel teravam on olukord siis, kui ma näen, et kõrval on tagasihoidlikum inimene, kes on samamoodi natuke kehvake mingites asjades, aga ta püüab ja õpib ja teeb asja lõpuks selgeks endale üle kivide ja kändude, sh ei vingu ka. Normaalne. Loll aga arvab, et ta on niigi tark ja teab kõike ja tal pole vaja kellelegi midagi näidata või tõestada, sest kõik ju tegelikult teavad, et ta on täiega oma ala ekspert, üleüldse võiks talle puhtalt elus olemise eest Nobeli preemia anda. Lihtsalt ütlen, et selline mulje jääb mõnest inimesest. Ja neid mõtteid ma olen muudkui jauranud, selmet midagi mõistlikku teha.

See pole üldse stoikulik. See pole üldse stoikulik. Punkte ma ei saa selle nädala eest. Kui siis ainult selle eest, et ma tunnistan, et olen ülbik, aga et ma olen vähem ülbik kui nädala alguses - no seda nalja pole. Ikka veel olen häiritud. Lisaks ma näen adekvaatseid inimesi, kes mingil põhjusel hakkavad nende sullamullade taga koogutama ja neile kõike andestama, et ikka ju juhtub ja mis seal ikka, ära nüüd liiga suurt kära tekita. WTF??? Ok, õnneks ma pole ainus käratseja, muidu oleks juba psühhoosi tunne peal, et mida ma lõugan, kõik on rahul, asjad toimivad, nii nunnu. Nii nunnu. 

See pole üldse stoikulik. See pole üldse stoikulik. Persse läks see nädal. Sügavale. Võtab rohkem aega, et ma saaks siiralt aru, et teatud asjad pole minu võimuses ja ma pean keskenduma nendele, mis on. Ma näen ka kõrvalt seda ohtu, et kui pikalt, aga siiski õigustatult (!!raisk!!!), jaurama jääda, kuidas teatud tegelased on sullamullad, siis enda erialane kvaliteet kannatab, ei liigu edasi, jääd arenevatele jalgu ja lõpuks loodad mingile soojale kohale + CV-s märgitud töökogemusele. Et noh, jamad majas või nii. Täielikult kehv tuju ka. Kes juua tahab?

Monday, October 10, 2016

Stoiku eelnädal: sissejuhatus

Täpselt nädala pärast algab rahvusvaheline suursündmus Stoiku nädal 2016. Mina olen see aasta eriti valmis ja hoian suisa eelnädalal silma peal. Kogu info on üleval sellel leheküljel: modernstoicism.com. Selleks, et kõike kaasa teha, on vaja registreerida. Moodsad stoikud kogunevad muidugi ka FB-s: https://www.facebook.com/groups/Stoicism/

Registreerisin ennast ära ja sain kohe täita ühe küsimustiku eluga rahulolu, stoikulikkuse jms kohta. Seda küsimustikku saab täita ka ürituse lõpus ja siis tulemusi võrrelda. Täpsemalt esitati näiteks selliseid väiteid (suvatõlge): "Ma mõtlen oma elust kui pidevast eetilise arengu projektist" või "Ma kohtlen kõiki õiglaselt, isegi neid, kes mulle ei meeldi või keda ma hästi ei tunne". Vastata sai skaalal, kus 1=üldse pole nõus, 2=pole nõus...jne....7=väga nõus. Eks see 1-7 selline totter värk ole, aga saan aru, et pole ressursse, et midagi mõistlikumat teha, ja raskel ajal abiks seegi. Mulle näiteks tulid osad poolenisti unustatud stoiku asjad meelde tänu nendele küsimustele. No ei mõtle ma iga päev eetika arendamisest, aga nüüd on see jälle justkui õhus. Või see teine väide ebameeldivate inimeste kohta. Nõuab ikka vaeva, et ebameeldivaid inimesi õiglaselt kohelda ja sealjuures veel siiralt õiglaselt. 

Head uudised on ka romantikutele. Selle aasta teema on stoitsism ja armastus. Mina olen küll õhetavat õhkamist täis sellest teemast. Ma pole ammu (suisa aastaid vist) sügavamalt armunud olnud, päris huvitav oleks siis armastuse üle mõtiskleda. Ilmselt oleks siis stoikulik väärtustada emaarmastust ja armastust iseenda suhtes, kui muid variante elu pole pakkunud. Eks näis. Siin on välja toodud ka see, et Marcus Aureliuse eesmärk oli olla vaba irratsionaalsetest kirgedest, aga armastust täis. Ei tea, mis on täpsemalt nende sõnade taga, aga mulle igatahes meeldib see idee, et saab siin külmas ja tuulises argipäevas ühe nädalakese hoopis armastusest mõtteid mõlgutada. 

Ja see julgus. Julgus on üks stoikude alustala ja mul oli see meelest läinud. Ma olen siin maadelnud mõningate ebameeldivate inimestega ja oleks mul meeles olnud, et julgus on teema, oleks palju lihtsamini asjad läinud. Mitte et ma loomult arg oleks, aga olemasolevale julgusele annab julguse olulisuse teadvustamine ja julguse väärtustamine jälle nõksu juurde. Mul oleks seda nõksu väga vaja olnud vahepeal või siis muidugi edaspidi ka, sest elu on elu. Täitsa kodune tunne on sees juba. 

Sunday, October 9, 2016

Stoiku nädal 2016

Stoiku nädal tuleb jälle! Eelmine aasta ma tegin seda noore ja rohelisena veits hiljem kui õige aeg oli, see aasta on mul plaanis teha õigel ajal. Stoiku nädala 2015 algus on mul kirjas siin. See aasta saab registreerida siin: http://modernstoicism.com/. Juba homme peaks algama väike sissejuhatav kursus sellest, mis see stoitsism üldse on ja mis toimub, aga rahvusvahelise suurüritusena toimub Stoiku nädal 2016 koos oma igapäevaste teemadega 17-23 oktoober. Nii et.

Meeldetuletuseks lugesin seda teksti siin: http://blogs.exeter.ac.uk/stoicismtoday/what-is-stoicism/.

Selle järgi on stoitsismi neli keskset ideed väga lühidalt ja mitmeti interpreteeritavalt:
Väärtused - õnn tuleb koos väärtushinnangutega ja selge ratsionaalse mõtlemisega.
Emotsioonid - emotsioonid sõltuvad meie hinnangutest olukordadele - muuda hinnanguid ja muutuvad emotsioonid. Emotsioone ei ole vaja alla suruda! Otsi, hoia, väärtusta õnne ja rahulolu. 
Loodus - ela kooskõlas loodusega, teadvusta, et oled üks osa tervikust.
Kontroll - on asju, mille üle meil on kontroll, ja asju, mille üle ei ole. Suuna oma energiat sinna, mida saad päriselt kontrollida, nt oma väärtushinnangud. 

Mulle tundub, et Stoiku nädal 2015 oli mulle kasulik. Ma küll lähen aeg-ajalt närvi selliste asjade peale, mille üle mul puudub kontroll, aga teisalt, kui ma olen seda juba teadvustanud, siis on lihtsam mitte (pikaks ajaks) närvi minna ja eluga edasi liikuda. Näiteks mõned sündmused on sellised, mille üle ma oleks varem heietanud pikalt ja laialt, võib-olla isegi päevi või nädalaid, aga nüüd ma reguleerin need emotsioonid kiiremini ära ja teema pole enam teema. Muidugi on  ka olukordi, kus ma seda ikka veel ei tee (piisavalt kiiresti), nii et stoiku nädal aitab äkki jälle sammukese edasi. 

Miks ma osalen üritusel Stoiku nädal 2016? Ikka selleks, et olla õnnelik ja rahul. Ilmselgelt jäävad alati alles olukorrad, kus keegi teeb midagi "lolli" ja ma pean selle olukorra keskel olema. Või keegi teeb kellelegi suisa tahtlikult haiget ja jälle virvendan mina kuskil läheduses. Või tööalaselt ei suju kõik nii nagu tahaks, teen ise mingi suure jama või keegi puhub mingi pisijama nii suureks, et häda ots ja äär. Laps on ka varsti täieõiguslik puberteet (omg, ma kardan seda, kuidas ma üksi selle kõigega hakkama saan, kui see kõik tulema peaks). Tahaks sellistes olukordades võimalikult rahulikuks jääda, tahaks vaatamata jamadele ikka õnnelik olla, mitte tunda häiritust, mitte paaniliselt muretseda või sellest asjast muudkui heietada ja heietada. Tahaks elu stoilise rahuga võtta, võimalusel lahendada probleemid ära ja kui ei saa lahendada, siis ei lahenda ja lähen eluga edasi. Tahaks päriselt väärtustada rahu ja õnne, mitte ainult nentida, et on tore tõesti see rahu ja õnne asjandus. Nii et.

Thursday, September 29, 2016

Veel uudiseid!

Viimaste päevade jooksul on meie armsa kodumaa rahvas, sh poliitikud ja värske presidendikandidaat saanud teada täiesti uut ja mõistagi šokeerivat infot. Nimelt on eliiteksperdid lõpuks ometi soostunud avaldama selle ülimalt keerulise sisuga ja väga hästi varjatud saladuse - Eesti presidendil on esindusfunktsioon. See tähendab, et ta esindab ja funktsioneerib. Kahtlemata on see meile kõigile suureks üllatuseks ja ega siis lihtsa inimesena kohe aru ka saa, mida see nüüd täpselt tähendab, mis nüüd toimuma hakkab, kuidas ühiskond muutub, kuidas Euroopa muutub, mis Süüriast saab, kas Kehtna postkontor tehakse esmaspäeval lahti, kas nüüd tuleb üldse kaks presidenti (üks esindab ja teine funktsioneerib) ja väga palju muid küsimusi. Praegu on suur segadus terves riigis. Seda esindamise ja funktsioneerimise asja reaalselt ei teadnud ju mitte keegi peale eliitekspertide, lõpuks nad rääkisid ja õnneks napilt enne seda, kui me võib-olla saame uue(d) presidendi(d). Mis siis oleks saanud, kui nad oleks seda alles nädala pärast rääkinud?

Aga see pole veel kõik. Ma olen läbi põhjaliku uurmistöö jõudnud järeldusele, et Eesti rahvas ja muidugi ka Kaljulaid ise ei tea veel ühte olulist asjaolu. Nimelt, KUI Kaljulaid saab Eesti presidendiks, siis tal oleks mõistlik Eestis elada. Eriti mõistlik oleks tal kiiremas korras palgata kolimisekspertnõunik, kolimisasjaajaja, kolimisesindaja, kolimisnõukogu juht ja KUI ta tõesti SAAB presidendiks, siis ka kolimisdirektor tuleks väga kiiresti palgata, et see asi kiiresti korda kolida. Nojah, ma muidugi ei tea, võib-olla on kolimisdirektor ja ülejäänud kolimisspetsialistid ilmselgelt igal presidendil. Kui nüüd mõelda, siis loogiline ju oleks. Või ei ole? Tegelt on see kõik nii keeruline. Kas peaks ka kolmanda presidendi valima, kes kolib?

Sunday, September 18, 2016

Mis tunne on olla üksikema?

See küsimus tuleb mulle meelde tavaliselt siis, kui ma olen väsinud, aga peab süüa tegema või veel hullem - süüa ostma. Siis on tunne, et nii raske on see elu. Ja ma olen veel üksikema ka, pean seda (toidu)koormat kandma. Keegi pole nii rasket elu elanud ja keegi ei saa aru, kui raske mul ikkagi on. Tean-tean, nüüd peaksin ma ütlema, et tegelikult on mu elu suht lebo. Üks ja ainus laps on terve ja rõõmus, koolis on tal asjad korras ja sõbrad paistavad tal ka toredad olevat. Ma olen ka terve ja rõõmus üldjuhul. Ma ei pea tööl olema kellast kellani, palka saan umbes nii palju, et "korralikult majandades" peaks isegi midagi üle jääma. Mu ema ja isa mõnikord harva mainivad, et mul on hästi läinud. Nad ei ütle sinna lõppu, et vaatamata kõigele, aga hääletoon tundus emal viimati selline, et vaatamata kõigele, on sul ikka hästi läinud, tütreke.

Nii et mu elu on selline enam-vähem, aga igapäevaselt on minu ümber korralikud inimesed, kes elavad korralikku pereelu või on korralikult üksikud või korralikult lastetud ja muidugi on nad korralikult karjääri teinud. Ei tulegi praegu meelde ühtegi üksikema, kes mu elus igapäevaselt figureeriks. Mõned on nii korralikud, et neile pole aastate jooksul pähegi tulnud, et ma võiksin olla ema ja veel üksikema. Mulle on mitu korda mõni tuttav otsa vaadanud ja öelnud, et oootootooott, SUL on LAPS. MIDAAA? Või siis ütlevad, et seda ei ole nüüd küll ilus küsida, aga kui vana sa oled siis tegelikult. Ole nüüd aus. Nüüdseks olen ma muidugi piisavalt vana, et laps võib täitsa olemas olla, kui selline asi huvitab, nii et uued tuttavad ei saa enam südarit, kui teada saavad, et ma olen ema, aga siis nad saavad teada, kui kaua ma olen ema olnud....

Igatahes, nendele korralikele ei saa eriti kurta seda üksikema rasket elu. Esiteks tunduvad nad olevat minestamise äärel puhtalt teadmisest, et mul on (10-aastane) laps, nii et ei taha neid rohkem koormata selle teemaga. Teiseks, nad lihtsalt noogutavad kaastundlikult ja korralikult, kui ma tõesti midagi ütlema peaks. Mõnikord oleks ju tore, kui keegi kaasa ka räägiks, kui raske on poes käia ja kogu aeg olla korralduslikus ja emotsionaalses mõttes ainuvastutaja. Et kle, see on ikka elu moodi juba, et nüüd saab tavalist toidukraami ja majapidamistarbeid koju tellida, ei pea enam mööda poodi kolama oma pelleripaberite ja kaerahelvestega.  Või see emotsionaalne vastutus, mida ei saa mitte kuskile mujale korrakski ära lükata, vaid lihtsalt peab ise hakkama saama ka siis, kui kohe üldse ei jõua hakkama saada. Kuidagi saad ja kuidagi teed ja oled ja korraldad, kuni jälle on hea tuju ja elu tundub nii vahva.

Ma ei arva, et inimene peab midagi samasugust läbi elama, et teist inimest empaatilises mõttes mõista või kuidagi nõu anda. Aga ma ei räägigi siin teraapiast või hea inimene olemisest, vaid lihtsalt lobisemisest. Kui mina vingun poes käimise üle, siis see on justkui teisest valdkonnast, kui keegi õnnelikus kooselus ja hiiglasliku tugivõrgustikuga lapsevanem vingub poes käimise üle. Mõlemal on õigus vinguda, aga see hetk, et ooojaaaa, see lugu ka, et.... viib teemad kuidagi lahku. Samas-samas-samas, kui rääkida lihtsalt oma lapse elust ja arengust, siis saab teiste vanematega pikalt lobiseda ja see on muidugi rohkem väärt, kui need harvad rääkimata lood.

Igatahes, see on selline detail minu elutunnete juures, mis mulle pähe tuleb seoses üksikema eluga praegusel hetkel. Võib-olla need asjad muutuvad, võib-olla jäävad samaks. Ma tean, et teistel üleüldiselt õnnelikel on ka mingeid detaile, mis tekitavad tunde, et pole päris see, oled kuidagi teine. Selliseid asju on mulle need samad korralikud tuttavad ka rääkinud. Ja siis me noogutame korralikult vastastikku, et kahju, kurb lugu.....a kui kaugel sa selle aruandega oled, et siis nagu tähtaeg ja....

Friday, September 9, 2016

Päeva arvamus

Tänase päeva arvamus on eilsest Postimehest, N. Niitra ajust:
Ma ei ole märganud, et teadlased julgeksid põhjalikumalt uurida lisariske lapse arengule, kui lapsel on vaid üks vanem.
Novot siis, polegi märganud neid kümneid tuhandeid uuringuid sellest teemast, kus võetakse läbi üksikvanemate laste agressiivsus puberteedieas ja luutihedus kõrges kuradi eas. Ja pm kõik jõuavad lõpuks jälle sinna välja, et raha on vähem ja teatavasti raha eest saab (kvaliteetset) sööki süüa ja huviringis käia. Peaks hakkama üksikvanematele koolitusi tegema, et tutvustada neile nende puudulikust, et nad ikka teaksid, et neil sulli pole nii palju kui osadel teistel, onju. Ja et keegi ei mõistaks mind valesti - kindlasti on meil üksikemasid ja -isasid, kellel on piisavalt raha. 

Friday, September 2, 2016

Võta isiklikult

Eelmine aasta saatsin tütre esimesel-teisel-kolmekümnendal koolipäeval umbes peaaegu kooli ukseni või jalutasin temaga samas suunas töö poole. Täna läksime koos uksest välja ja ta juba jooksis minema, sh eeldas, et ma lähen tööle mitte temaga samas suunas. Ütles mulle delikaatselt ülirõõmsalt tsau just siis, kui ma ise oleksin talle järgnenud kooli suunas. Muidugi sain vihjest aru ja läksin teist teed pidi tööle.

Hea näha, et ta vaikselt ikka eraldub minust. Ma kardan, et mul on hoopis eraldumisprobleemid ja hoian teda liiga kinni. Õigemini tahaksin hoida, kuigi tegelikult ei taha või midagi sellist. Näiteks ta on kergelt puberteedilaadne juba ja kui ta hetkeks (täiesti tühja koha pealt) närvi läheb, siis ma võtan seda liiga isiklikult. Tema närvitsemise ajal ma olen rahulik ja eeskujulik, tema rahuneb ilmselgelt minu suurepärase kasvatusliku rahulikkuse tõttu kiiresti maha, on varsti jälle rõõmus ja kogu draama on unustatud. Aga ma tahaks salaja nutma hakata, sest mul laps ei armasta mind. No midagi sellist. Kui jääd karussellist maha, võta isiklikult, onju.

Aga muidu ma olen endiselt õnnelik, mis on ka väga oluline. Ma pole juba aastaid nii stabiilselt õnnelik/elumõnuga rahul olnud. Selle pärast ma seda siin ka mainin jälle, et ikka meeles oleks see õnnevärk. Elu on nii ilus minu silmis, et kui ma täna terve päeva tegin tööd ja siis sain e-kirja, et upsi-tupsi, saadan sulle nüüd korregdtsema andmefaili, tee sama asi uuesti, siis ma olen lihtsalt tsilläx. Isegi see, kes on oma Aston Martini jälle mu akna alla parkinud, tundub normkhms inims.