Saturday, July 30, 2016

Veider õnn

Heldeke küll, ma olen nii õnnelik. Mul on mingi õnn sees, mida ma võib-olla polegi varem tundnud. See on kuidagi tasapisi kasvanud ja nüüd pulbitseb siin. Ma arvasin, et masendus võib niimoodi tasapisi kasvada ja kasvada, kuni kõik on täielikult hukas. Aga õnn võib vist sama teha, et tuleb ja tuleb ja siis on veidralt hea olla, kuigi uut põhjust nagu pole õnnelik olla. Elu on mul ikka sama. Okei, väiksed uued asjad toimuvad pidevalt, ma ise ka püüan areneda ühes ja teises suunas, aga midagi väga silmatorkavat pole juhtunud. Need asjad pole juhtunud, mida ma aeg-ajalt uitmõtetena olen mõlgutanud, et küll ma siis alles oleks õnne täis, kui... Nojah, ma ei võta neid mõtteid väga tõsiselt, aga need on täitsa olemas, nende järgi ma ei ela praegu oma unistuste elu, sealjuures on täiesti tüüpilised minu elu õnnetakistused mind endiselt regulaarselt külastamas, aga ikka ma käin ringi ja naeratan ja tunnen siirast rõõmu enda sees. Igatahes ma siin kavatsen nautida seda külge endas, vahelduse mõttes on päris mõnus olla rõõmus ja rahulolev. 

Sunday, July 24, 2016

Trenn

Millalgi ma siin õhkasin, et krt, tahaks trenniski vähemalt käia, mitte olla kogu aeg hõivatud 100 muu "olulisema" asjaga. Igatahes hakkasin siis lõpuks trennis (jälle) käima, ei tee enam ainult kodus kükke ja kätekõverdusi, vaid olen kuude kaupa spordiklubis käinud (kükke ja kätekõverdusi tegemas, irw). Ostan kuukaardi mõnikord küll kerge ohkega (et raha ja värki), aga ikka ostan ja olen tegelikult nii rahul. Mulle meeldib terve ja tugev olla, palju lihtsam on elada, kui oled terve ja tugev (hahaa). 

Huvitav, et terve ja tugev olemine pole vist midagi väga erilist (kuigi paljud, sh treenijad, pole terved ja tugevad, oioihoi). Vahepeal ma lugesin erinevaid tekste trenni kohta, et mida teha, kuidas motiveerida. Tervist nendes tekstides prioriteediks ei seata, vaid prioriteet on pidevalt plaanida, motiveerida, areneda. Ma ei leidnud ühtegi mõistlikku põhjendust, miks peaks üks n-ö tavaline inimene tingimata kogu aeg ennast jälgima, arendama, parandama, motiveerima, kaaluma, mõõtma jne jne jne. Ometigi nende tekstide järgi just nii see trenn käib, trenn pole lihtsalt trenn, vaid 100 muud asja seal juures. Enne trenni tuleb plaanida, siis tuleb kaaluda ja mõõta, siis tuleb veel korraks plaanida ja plaan igaks juhuks üle vaadata, siis tuleb ennast motiveerida, siis tuleb kontrollida, kas motiveerid ikka õigesti (väline ja sisemine motivatsioon - täiega eristatavad ja päris tõsised asjad, olge ettevaatlikud), siis võib korraks trenni teha ja siis peale trenni peab olema õnnelik, väsinud, erk, rahulolev (kui ei ole, peab hakkama analüüsima, mis nüüd viltu läks). Siis tuleb õigesti taastuda ja õigesti puhata. Ja siis tuleb jälle oma plaanid ja arengud üle vaadata, järgmiseks trenniks ettevalmistusi teha, motiveerida, plaanida, areneda, areneda, jälgida ja trenni teha korraks. 

Muidugi kui huvitab kogu see asi, siis on see arusaadav, aga ma kujutan ette, et paljud lapsevanemad ja tööinimesed, kellel juba on muudki teha, äkki mõni muu huvitav hobi ka, ei taha võib-olla nii palju plaanida ja areneda trenni pärast, aga tervisest ja tugevusest vast ka ära ei ütleks. Või kui mõelda, et inimene võiks trenni teha aastakümneid, kas tõesti peaks kõik need aastakümned muudkui plaanima ja arenema ja plaanima ja motiveerima. Mulle tundub see liiast. Võib-olla selline planeerimine, arenemine, motiveerimine, planeerimine on hoopis üks olulistest põhjustest, miks paljud n-ö tavalised inimesed ei tee regulaarselt trenni. Trenn ise polegi kurnav, aga kogu see möll ja tingimused, mis selle ümber ehitatakse, on liiast (mingis eluetapis). 

Saturday, June 25, 2016

Peaaegu inimene

Minu suvepuhkus ei tahtnud kuidagi tulla. Jõudsin isegi selleni välja, et hakkasin nutma keset avalikku ruumi. Nimelt pingutasin ja pingutasin, et üks - see "viimane" - asi ära teha, aga seetõttu jäin jaanipäeva õhtusöögile hiljaks ja "kõik olid vihased". Muidugi oli tegelikult kõigil suht suva alates umbes minut peale seda, kui selgus, et ma jään hiljaks, aga mina nutsin üksi bussis väga mitu minutit, sest nad olid "vihased", aga mina ju pingutasin, et asjad ära teha ja tegin ära, aga ikka ei piisa sellest, et rahus süüa jne jne. Ma üldiselt selliste asjade pärast ei nuta, aga ma olin nii väsinud sellest, et kogu aeg midagi tiksub ja tiksub ja mõistus enam ei tööta, aga on vaja midagi ära teha ja puhata ei saa ja kõik on jama, kuigi elu on ilus ja üleüldse.
Uhh, alates tänasest on juba peaaegu inimese tunne peal. 

Tuesday, May 17, 2016

Täna olen agressiivne!

Kolasin täna feministide grupis ringi ja nägin, et keegi oli jälle oma hormooniputka luugid lahti teinud ja testosterooni sooduskuponge maha parseldama hakanud. Õnneks talle viidati Duke jt 2014. aastal ilmunud artiklit "Testosterone and Its Effects on Human Male Adolescent Mood and Behavior: A Systematic Review". Kahjuks ma ka lugesin seda. Ma võiksin sellest naiivsusest juba lõpuks ometi üle saada. Muudkui näen ja korrutan endale, et iga spetsialisti näo ja paberitega tegelane pole päriselt spetsialist või et ka kõige spetsialistim eksib aeg-ajalt ja areneb elu lõpuni, aga ikka astun veidi liiga jämeda varrega reha otsa. 

Tegemist on artikliga, milles analüüsiti agressiivsuse ja testosterooni taseme seost uurinud teadustöid ja selleks, et kuidagi midagi teadustööde kuhjast välja valida, seati ka tingimused nendele töödele, et need oleksid kvaliteetsed mingite näitajate poolest jms. Agressiivsuse kohta kirjutatakse nii:
Because most published studies address a single behavior or mood, the extracted manuscripts were grouped together based for clarity on common themes: (1) externalizing behaviors, including aggression; (2) alcohol and other drug use; (3) selfimage and social behaviors; and (4) mood and affect. 
Ehk siis tööd jaotati agressiivsuse järgi umbes nii: 1) väline käitumine, sh agressiivsus; 2) alko-narko tarbimine; 3) minapilt ja sotsiaalsus; 4) tuju ja emotsioonid. Mina siis loen ja mõtlen, et tore-tore, huvitav, kuidas seda agressiivset käitumist vaadeldi, kas tehti eksperimente jne, sama asi alko-nakroga, et kuidas jälgiti ja põnev-põnev, mis edasi lugeda saab. Tuli välja see, mida oleksin pidanud juba eos eeldama ja vastupidise olukorra puhul meeldivalt üllatuma. Nimelt "mõõdeti" seda agressiivsust KÜSIMUSTIKEGA. Tere-tere, kas oled ka agressiivne. Või äkki natuke agressiivne. Mõnevõrra natukene? 

Kas siin mingit teaduseetika teemat pole? Inimesi tülitatakse, torgitakse, küsitletakse, kellelegi on antud vähemalt kaudseid lubadusi, et teema uurimine on oluline, sest ainult nii päästame maailma. Uuritakse ja uuritakse, aga tulemuseks on tühjus (postmodernistlikus keeleruumis öeldakse vastuolulised tulemused), sest metodoloogiliselt juba lähenetakse asjale veidralt. D. H. Freedman ütleb selle kohta tänavatule efekt ehk joodik otsib. 

Ment näeb, et joodik otsib tänavalaterna all midagi.
Ment astub ligi ja küsib, et mida otsid siin.
Joodik ütleb, et võtmeid.
Ment siis aitab otsida, aga varsti küsib, et oled kindel, et kaotasid ikka siia.
Joodik siis vastab, et ei, kaotasin sinna kaugemale parki.
"A miks sa siit otsid siis?"
"Siin on valge, noh!"

Monday, May 16, 2016

Triviaalsed tõed

Kõndisin millalgi tööle, väiksed rohelised puulehekesed olid just oma pea pungast välja pistnud, võililled pressisid ennast maja lõunapoolse külje ääres tänavale, linnud muidugi juba ammu laulsid ja päike toimetas omasoodu. Elu tundus nii täiuslik. Mulle tundub elu täiuslik? Kuidas see küll juhtus? Mu elu pole ju tegelikult täiuslik, mul on umbes sada asja, mis võiks teisiti olla enne, kui saaks üldse rääkida midagi stiilis "miski pole täiuslik". Või äkki seda mõeldaksegi selle "miski pole täiuslik" jutu all, et saaks siit ja sealt palju kohendada. Või äkki olen ma liiga noor, et sellist rahulikku täiuslikkust "omada". Vahet pole, ma nautisin seda jalutuskäiku. 

Jõudsin siis objektile. Korraks oli veel tore, aga siis hakkas üks katastroof voolama. Nii täiuslik kontrast tekkis - just oli elu nii ilus ja järgmine hetk oli mingi totaalne jama vaja ära siluda. Silusin veidike ja olin mõnusas meeleolus edasi. 

Enne katastroofi on soovituslik lühikesi jalutuskäike nautida!

Sunday, April 10, 2016

Lähedus

Ma elasin vanaema ja vanasiga ühe katuse all umbes 10 aastat oma elust, ma arvan. Ma täpselt ei teagi, aga aastaid ikka oli. Elasime suures majas, nemad alumisel korrusel ja meie ülemisel. Kui inimesed suurest majast vaikselt mujale kolisid, siis kokku saime ikka umbes vähemalt kord või paar kuus. Nende üks tütar (ehk minu ema) külastas neid palju tihedamini, viis neid arsti juurde, tõi neile oma põllukraami, aitas mingite muude asjadega, ajas juttu jne. Teine tütar ja tema lapsed suhtlesid nendega palju vähem. Näiteks igasugused tähtpäevad olid üldjuhul ilma nendeta. Tädi küll käis kohal, aga ka mitte alati ja mitte kauaks.  

Vanaema suri kaks aastat tagasi ära. Mulle jäi ta meelde sellise hooliva ja heatahtliku inimesena. Ta alati kuulas ja toetas mind, kui ma nüüd mõtlen, siis see on isegi üsna erandlik kogemus mu elus, et keegi nii armastavalt minu jauramist kuulab. Vanaema polnud minu jaoks kunagi olnud eriline koduperenaine, ta läks küll pensionile juba enne minu sündi, seega ma ei näinud teda kunagi tööle minemas, aga ta ei olnud selline pehme koduhoidja, et kõik kohad on heegeldatud linikuid ja pannkooke täis. Ta kindlasti ei olnud käsitööline ja noh, see kokkamine oli tal ka selline ...eeee....normaalne. Ma ei tea mitte midagi sellest, et vanaema juures saab ennast paksuks süüa vms maalegendid. Tema toitudest ei söönud meist keegi ennast paksuks. Lihtsalt ütlen. Minu jaoks oli ta hoopis kuulaja, nii armastav ja kannatlik ja hooliv. 

Hiljuti sain tädiga kokku, hakkasime rääkima pere lähedusest, lastest, vanematest ja tädi ütles, et ta polnud kunagi oma vanematega (ehk siis minu vanavanematega) lähedane. Ta polnud kunagi nendega päriselt rääkinud, ta ei mäleta, et lapsena nad oleks päriselt olemas olnud tema jaoks. Vanaema jäi tema jaoks selliseks lapsikuks tüdrukuks või midagi sellist. Et vanaema defineeris ennast alati läbi vanaisa, elas vanaisa jaoks ja ei saanud ise kunagi iseseisvaks naiseks (ja iseseisvaks emaks?). Ma polnud vanaema kunagi sellise pilguga näinud. Ma nägin ju vanaema ja vanaisa sellistena, et vanaisa tegi alati hommikusööki ja laupäeviti oma osa koristustöödest, sest vanaema oli need asjad nii korraldanud. Kui vanaisa igasuguse planeerimise ja sehkendamisega liiale läks, siis vanaema ütles midagi ja vanaisa tõmbus tagasi. Kui vanaema tervis kehvemaks läks, siis vanaisa kogu aeg toimetas ja tegeles ja muretses. Vanaisa rääkis alati, et vanaema ikka juhtis neil töö juures seda meestekarja, keegi ei kobisenud kunagi midagi, kõik olid viisakalt alandlikud. Vanaema ütles selle jutu peale, et mis sa ajad jälle. Ei osanud mina seda näha, et vanaema oli puhta tüdruklaps ja mitte naine.

Teisalt, vanaemal polnud päris oma hobisid. Vanaisal olid omad hobid ja peale vanaema surma on ta rohkem vist sellele mõtlema hakanud, et kas ta äkki ikka rõhus kuidagi vanaema, et pani vanaema liiga palju n-ö fakti ette, et ta nüüd läheb x kohta, vanaema jääb koju => vastutab kodu eest => ei saa y kohta minna oma asju tegema. Vähemalt on vanaisa sellest nii rääkinud, sest vanaema sonis enne surma mõningaid asju ja jättis vanaisale ilmselgelt mõtteainet. 

Ma küll sain lõpuks asjast aru nii, et vanaema suri rahus (võib-olla mõtlen nii iseenda rahustamiseks). Ta teadis, et nüüd ta sureb. Peale selle, et ta vanaisa arvates tõsiseid asju sonis, tegi ta ka palju nalja enne surma. No nii palju, et ma ei teadnudki, et selline humorist mu vanaema olla oskab. Ta tahtis kodus surra ja ta toodi just selleks haiglast koju, ta suri oma kodus oma pere keskel. Tundub, et tal polnud mingit suurt ängistust elatud elu suhtes, et keegi oleks teda alla surunud, et ta oleks sügaval sisimas õnnetu olnud. Ma kujutan ikka ette, et suure ängistuse korral ei hakka vana inimene ravimite mõju all kildu rebima, vaid hakkab kurjaks või niisama kahtlaseks. Lisaks ta ju avaldas tungivalt soovi kodus surra ja see soov täideti, kõik me korraldasime nii palju nagu saime ja olime valmis tema eest hoolitsema, sättisime oma asjad nii, et minna tema juurde, teha ja toimetada, aga ta suri kiiresti ära. Teised ütlesid, et vanaema ei tahtnud meile koormaks olla, et selline ta oli, tegi asjad ära ja suri siis ära ka, mis seal ikka enam jamada, onju. Samal ajal oli ta veel naljakas, viisakas ja hooliv.

Igatahes, kui tädi ütles, et vanaema ei saanud kunagi iseseisvaks naiseks, siis ma püüdsin teda mõista, püüdsin ise vanaema nii näha, aga kuidagi ei tule välja. Eriti imelik on just see, et tädi kirjelduse järgi oli vanaema justkui kauge ja mingis mõttes hoolimatu oma laste suhtes. Umbes midagi sellist, et andsin sulle söögi ja katuse, hakka nüüd tänulikuks, krt. Minu jaoks oli vanaema hoopis teine inimene, me päriselt suhtlesime, ma tundsin, et ta päriselt on mulle lähedane inimene, et me armastame üksteist ja tunneme üksteist, ta päriselt hoolib ja elab kaasa minu tegemistele, isegi nendele, mida ma ise ei oska väärtuslikuna näha, aga tema oskas. Tema oskas. 

Wednesday, March 30, 2016

Revolutsioon

Viimasel ajal olen pidanud kokku põrkama kahe erineva maailmavaatega. Ühel pool on idealistidest entusiastid, kes tahavad maailma muuta, teisel pool on sellised veidi rahulikumad, kes muidugi tahavad ka arengut, aga tasapisi, natuke siit ja natuke sealt ja kui 30 aastat on möödas, siis saab tagasi vaadata ja öelda, et oi, kunagi me olime ju veidi vähem arenenud. Entusiaste selline asi ei rahulda. Entusiastidel on mulje, et viimase 30ne aastaga pole suurt midagi muutunud (teatud asjades) ja kui revolutsiooni ei tee, siis ei tule seda märgatavat arengut. Et vaja on päris suurt sisulist muutust, et midagi üldse liikuma hakkaks.

Ma olen siis entusiastide hulgas ja päris põnev on vaadata, kuhu me välja jõuame. Praegu tundub, et kogu maailm on valla ja elu keeb. Nii raske on ette kujutada, et äkki on ootused liiga kõrged. Selge see, et takistused jne, aga et tõesti oleks suurt põhjust olla tagasihoidlikum ja ainult natuke siit ja sealt nokitseda - no üldse ei kujuta ette. Kujutan ette, et inimesed ei viitsi (sh mina) või niisama ei taha muutust, aga et reaalselt mõistlikum oleks olla (praeguses olukorras) tasa ja targu - ei oska ette kujutadagi. Ei oska seda endale põhjendada, teiste põhjendused tasa poolt ei mõju, vaid mõjuvad argumendid revolutsiooni poolt.

Ma ise olen ka olnud selles rollis, et räägin või mõtlen mingi muu teemaga seoses, et võiks ikka rahulikumalt võtta, ja minu vastas on keegi, kes ütleb, et ei taha rahulikult võtta, ei näe mõtet. Praegu ma muidugi arvan, et mul on ka argumendid olemas, et pole lihtsalt rahutu olemine, et tahan ja teen, vaid on (peaaegu) selge ja põhjendatud plaan.

See on vist mingi stereotüüp ka, et mõistlik inimene on rahulik ja vaatame-proovime-teeme tasapisi. Mulle meeldiks olla natuke nagu mõistlik küll. Ma ei arvagi, et igas eluvaldkonnas peab revolutsiooni tulistama, ma ei arva, et revolutsioonis endas peab rabelema. Ma mõtlen, et tegemist on olulise maailmavaatelise pöördega, mis on argumenteeritud, aga millele osad rahulikumad spetsialistid annavad kahtleva hinnangu, et nii vist ikka ei saa, et suur tükk ajab suu lõhki.

Nojah, see lihtsalt intrigeerib mind, et mis edasi saab, kuidas ma tulevikus samale asjale tagasi vaatan, seega siis sellised jutud praegu.