Sunday, September 18, 2016

Mis tunne on olla üksikema?

See küsimus tuleb mulle meelde tavaliselt siis, kui ma olen väsinud, aga peab süüa tegema või veel hullem - süüa ostma. Siis on tunne, et nii raske on see elu. Ja ma olen veel üksikema ka, pean seda (toidu)koormat kandma. Keegi pole nii rasket elu elanud ja keegi ei saa aru, kui raske mul ikkagi on. Tean-tean, nüüd peaksin ma ütlema, et tegelikult on mu elu suht lebo. Üks ja ainus laps on terve ja rõõmus, koolis on tal asjad korras ja sõbrad paistavad tal ka toredad olevat. Ma olen ka terve ja rõõmus üldjuhul. Ma ei pea tööl olema kellast kellani, palka saan umbes nii palju, et "korralikult majandades" peaks isegi midagi üle jääma. Mu ema ja isa mõnikord harva mainivad, et mul on hästi läinud. Nad ei ütle sinna lõppu, et vaatamata kõigele, aga hääletoon tundus emal viimati selline, et vaatamata kõigele, on sul ikka hästi läinud, tütreke.

Nii et mu elu on selline enam-vähem, aga igapäevaselt on minu ümber korralikud inimesed, kes elavad korralikku pereelu või on korralikult üksikud või korralikult lastetud ja muidugi on nad korralikult karjääri teinud. Ei tulegi praegu meelde ühtegi üksikema, kes mu elus igapäevaselt figureeriks. Mõned on nii korralikud, et neile pole aastate jooksul pähegi tulnud, et ma võiksin olla ema ja veel üksikema. Mulle on mitu korda mõni tuttav otsa vaadanud ja öelnud, et oootootooott, SUL on LAPS. MIDAAA? Või siis ütlevad, et seda ei ole nüüd küll ilus küsida, aga kui vana sa oled siis tegelikult. Ole nüüd aus. Nüüdseks olen ma muidugi piisavalt vana, et laps võib täitsa olemas olla, kui selline asi huvitab, nii et uued tuttavad ei saa enam südarit, kui teada saavad, et ma olen ema, aga siis nad saavad teada, kui kaua ma olen ema olnud....

Igatahes, nendele korralikele ei saa eriti kurta seda üksikema rasket elu. Esiteks tunduvad nad olevat minestamise äärel puhtalt teadmisest, et mul on (10-aastane) laps, nii et ei taha neid rohkem koormata selle teemaga. Teiseks, nad lihtsalt noogutavad kaastundlikult ja korralikult, kui ma tõesti midagi ütlema peaks. Mõnikord oleks ju tore, kui keegi kaasa ka räägiks, kui raske on poes käia ja kogu aeg olla korralduslikus ja emotsionaalses mõttes ainuvastutaja. Et kle, see on ikka elu moodi juba, et nüüd saab tavalist toidukraami ja majapidamistarbeid koju tellida, ei pea enam mööda poodi kolama oma pelleripaberite ja kaerahelvestega.  Või see emotsionaalne vastutus, mida ei saa mitte kuskile mujale korrakski ära lükata, vaid lihtsalt peab ise hakkama saama ka siis, kui kohe üldse ei jõua hakkama saada. Kuidagi saad ja kuidagi teed ja oled ja korraldad, kuni jälle on hea tuju ja elu tundub nii vahva.

Ma ei arva, et inimene peab midagi samasugust läbi elama, et teist inimest empaatilises mõttes mõista või kuidagi nõu anda. Aga ma ei räägigi siin teraapiast või hea inimene olemisest, vaid lihtsalt lobisemisest. Kui mina vingun poes käimise üle, siis see on justkui teisest valdkonnast, kui keegi õnnelikus kooselus ja hiiglasliku tugivõrgustikuga lapsevanem vingub poes käimise üle. Mõlemal on õigus vinguda, aga see hetk, et ooojaaaa, see lugu ka, et.... viib teemad kuidagi lahku. Samas-samas-samas, kui rääkida lihtsalt oma lapse elust ja arengust, siis saab teiste vanematega pikalt lobiseda ja see on muidugi rohkem väärt, kui need harvad rääkimata lood.

Igatahes, see on selline detail minu elutunnete juures, mis mulle pähe tuleb seoses üksikema eluga praegusel hetkel. Võib-olla need asjad muutuvad, võib-olla jäävad samaks. Ma tean, et teistel üleüldiselt õnnelikel on ka mingeid detaile, mis tekitavad tunde, et pole päris see, oled kuidagi teine. Selliseid asju on mulle need samad korralikud tuttavad ka rääkinud. Ja siis me noogutame korralikult vastastikku, et kahju, kurb lugu.....a kui kaugel sa selle aruandega oled, et siis nagu tähtaeg ja....

Friday, September 9, 2016

Päeva arvamus

Tänase päeva arvamus on eilsest Postimehest, N. Niitra ajust:
Ma ei ole märganud, et teadlased julgeksid põhjalikumalt uurida lisariske lapse arengule, kui lapsel on vaid üks vanem.
Novot siis, polegi märganud neid kümneid tuhandeid uuringuid sellest teemast, kus võetakse läbi üksikvanemate laste agressiivsus puberteedieas ja luutihedus kõrges kuradi eas. Ja pm kõik jõuavad lõpuks jälle sinna välja, et raha on vähem ja teatavasti raha eest saab (kvaliteetset) sööki süüa ja huviringis käia. Peaks hakkama üksikvanematele koolitusi tegema, et tutvustada neile nende puudulikust, et nad ikka teaksid, et neil sulli pole nii palju kui osadel teistel, onju. Ja et keegi ei mõistaks mind valesti - kindlasti on meil üksikemasid ja -isasid, kellel on piisavalt raha. 

Friday, September 2, 2016

Võta isiklikult

Eelmine aasta saatsin tütre esimesel-teisel-kolmekümnendal koolipäeval umbes peaaegu kooli ukseni või jalutasin temaga samas suunas töö poole. Täna läksime koos uksest välja ja ta juba jooksis minema, sh eeldas, et ma lähen tööle mitte temaga samas suunas. Ütles mulle delikaatselt ülirõõmsalt tsau just siis, kui ma ise oleksin talle järgnenud kooli suunas. Muidugi sain vihjest aru ja läksin teist teed pidi tööle.

Hea näha, et ta vaikselt ikka eraldub minust. Ma kardan, et mul on hoopis eraldumisprobleemid ja hoian teda liiga kinni. Õigemini tahaksin hoida, kuigi tegelikult ei taha või midagi sellist. Näiteks ta on kergelt puberteedilaadne juba ja kui ta hetkeks (täiesti tühja koha pealt) närvi läheb, siis ma võtan seda liiga isiklikult. Tema närvitsemise ajal ma olen rahulik ja eeskujulik, tema rahuneb ilmselgelt minu suurepärase kasvatusliku rahulikkuse tõttu kiiresti maha, on varsti jälle rõõmus ja kogu draama on unustatud. Aga ma tahaks salaja nutma hakata, sest mul laps ei armasta mind. No midagi sellist. Kui jääd karussellist maha, võta isiklikult, onju.

Aga muidu ma olen endiselt õnnelik, mis on ka väga oluline. Ma pole juba aastaid nii stabiilselt õnnelik/elumõnuga rahul olnud. Selle pärast ma seda siin ka mainin jälle, et ikka meeles oleks see õnnevärk. Elu on nii ilus minu silmis, et kui ma täna terve päeva tegin tööd ja siis sain e-kirja, et upsi-tupsi, saadan sulle nüüd korregdtsema andmefaili, tee sama asi uuesti, siis ma olen lihtsalt tsilläx. Isegi see, kes on oma Aston Martini jälle mu akna alla parkinud, tundub normkhms inims. 

Saturday, July 30, 2016

Veider õnn

Heldeke küll, ma olen nii õnnelik. Mul on mingi õnn sees, mida ma võib-olla polegi varem tundnud. See on kuidagi tasapisi kasvanud ja nüüd pulbitseb siin. Ma arvasin, et masendus võib niimoodi tasapisi kasvada ja kasvada, kuni kõik on täielikult hukas. Aga õnn võib vist sama teha, et tuleb ja tuleb ja siis on veidralt hea olla, kuigi uut põhjust nagu pole õnnelik olla. Elu on mul ikka sama. Okei, väiksed uued asjad toimuvad pidevalt, ma ise ka püüan areneda ühes ja teises suunas, aga midagi väga silmatorkavat pole juhtunud. Need asjad pole juhtunud, mida ma aeg-ajalt uitmõtetena olen mõlgutanud, et küll ma siis alles oleks õnne täis, kui... Nojah, ma ei võta neid mõtteid väga tõsiselt, aga need on täitsa olemas, nende järgi ma ei ela praegu oma unistuste elu, sealjuures on täiesti tüüpilised minu elu õnnetakistused mind endiselt regulaarselt külastamas, aga ikka ma käin ringi ja naeratan ja tunnen siirast rõõmu enda sees. Igatahes ma siin kavatsen nautida seda külge endas, vahelduse mõttes on päris mõnus olla rõõmus ja rahulolev. 

Sunday, July 24, 2016

Trenn

Millalgi ma siin õhkasin, et krt, tahaks trenniski vähemalt käia, mitte olla kogu aeg hõivatud 100 muu "olulisema" asjaga. Igatahes hakkasin siis lõpuks trennis (jälle) käima, ei tee enam ainult kodus kükke ja kätekõverdusi, vaid olen kuude kaupa spordiklubis käinud (kükke ja kätekõverdusi tegemas, irw). Ostan kuukaardi mõnikord küll kerge ohkega (et raha ja värki), aga ikka ostan ja olen tegelikult nii rahul. Mulle meeldib terve ja tugev olla, palju lihtsam on elada, kui oled terve ja tugev (hahaa). 

Huvitav, et terve ja tugev olemine pole vist midagi väga erilist (kuigi paljud, sh treenijad, pole terved ja tugevad, oioihoi). Vahepeal ma lugesin erinevaid tekste trenni kohta, et mida teha, kuidas motiveerida. Tervist nendes tekstides prioriteediks ei seata, vaid prioriteet on pidevalt plaanida, motiveerida, areneda. Ma ei leidnud ühtegi mõistlikku põhjendust, miks peaks üks n-ö tavaline inimene tingimata kogu aeg ennast jälgima, arendama, parandama, motiveerima, kaaluma, mõõtma jne jne jne. Ometigi nende tekstide järgi just nii see trenn käib, trenn pole lihtsalt trenn, vaid 100 muud asja seal juures. Enne trenni tuleb plaanida, siis tuleb kaaluda ja mõõta, siis tuleb veel korraks plaanida ja plaan igaks juhuks üle vaadata, siis tuleb ennast motiveerida, siis tuleb kontrollida, kas motiveerid ikka õigesti (väline ja sisemine motivatsioon - täiega eristatavad ja päris tõsised asjad, olge ettevaatlikud), siis võib korraks trenni teha ja siis peale trenni peab olema õnnelik, väsinud, erk, rahulolev (kui ei ole, peab hakkama analüüsima, mis nüüd viltu läks). Siis tuleb õigesti taastuda ja õigesti puhata. Ja siis tuleb jälle oma plaanid ja arengud üle vaadata, järgmiseks trenniks ettevalmistusi teha, motiveerida, plaanida, areneda, areneda, jälgida ja trenni teha korraks. 

Muidugi kui huvitab kogu see asi, siis on see arusaadav, aga ma kujutan ette, et paljud lapsevanemad ja tööinimesed, kellel juba on muudki teha, äkki mõni muu huvitav hobi ka, ei taha võib-olla nii palju plaanida ja areneda trenni pärast, aga tervisest ja tugevusest vast ka ära ei ütleks. Või kui mõelda, et inimene võiks trenni teha aastakümneid, kas tõesti peaks kõik need aastakümned muudkui plaanima ja arenema ja plaanima ja motiveerima. Mulle tundub see liiast. Võib-olla selline planeerimine, arenemine, motiveerimine, planeerimine on hoopis üks olulistest põhjustest, miks paljud n-ö tavalised inimesed ei tee regulaarselt trenni. Trenn ise polegi kurnav, aga kogu see möll ja tingimused, mis selle ümber ehitatakse, on liiast (mingis eluetapis). 

Saturday, June 25, 2016

Peaaegu inimene

Minu suvepuhkus ei tahtnud kuidagi tulla. Jõudsin isegi selleni välja, et hakkasin nutma keset avalikku ruumi. Nimelt pingutasin ja pingutasin, et üks - see "viimane" - asi ära teha, aga seetõttu jäin jaanipäeva õhtusöögile hiljaks ja "kõik olid vihased". Muidugi oli tegelikult kõigil suht suva alates umbes minut peale seda, kui selgus, et ma jään hiljaks, aga mina nutsin üksi bussis väga mitu minutit, sest nad olid "vihased", aga mina ju pingutasin, et asjad ära teha ja tegin ära, aga ikka ei piisa sellest, et rahus süüa jne jne. Ma üldiselt selliste asjade pärast ei nuta, aga ma olin nii väsinud sellest, et kogu aeg midagi tiksub ja tiksub ja mõistus enam ei tööta, aga on vaja midagi ära teha ja puhata ei saa ja kõik on jama, kuigi elu on ilus ja üleüldse.
Uhh, alates tänasest on juba peaaegu inimese tunne peal. 

Tuesday, May 17, 2016

Täna olen agressiivne!

Kolasin täna feministide grupis ringi ja nägin, et keegi oli jälle oma hormooniputka luugid lahti teinud ja testosterooni sooduskuponge maha parseldama hakanud. Õnneks talle viidati Duke jt 2014. aastal ilmunud artiklit "Testosterone and Its Effects on Human Male Adolescent Mood and Behavior: A Systematic Review". Kahjuks ma ka lugesin seda. Ma võiksin sellest naiivsusest juba lõpuks ometi üle saada. Muudkui näen ja korrutan endale, et iga spetsialisti näo ja paberitega tegelane pole päriselt spetsialist või et ka kõige spetsialistim eksib aeg-ajalt ja areneb elu lõpuni, aga ikka astun veidi liiga jämeda varrega reha otsa. 

Tegemist on artikliga, milles analüüsiti agressiivsuse ja testosterooni taseme seost uurinud teadustöid ja selleks, et kuidagi midagi teadustööde kuhjast välja valida, seati ka tingimused nendele töödele, et need oleksid kvaliteetsed mingite näitajate poolest jms. Agressiivsuse kohta kirjutatakse nii:
Because most published studies address a single behavior or mood, the extracted manuscripts were grouped together based for clarity on common themes: (1) externalizing behaviors, including aggression; (2) alcohol and other drug use; (3) selfimage and social behaviors; and (4) mood and affect. 
Ehk siis tööd jaotati agressiivsuse järgi umbes nii: 1) väline käitumine, sh agressiivsus; 2) alko-narko tarbimine; 3) minapilt ja sotsiaalsus; 4) tuju ja emotsioonid. Mina siis loen ja mõtlen, et tore-tore, huvitav, kuidas seda agressiivset käitumist vaadeldi, kas tehti eksperimente jne, sama asi alko-nakroga, et kuidas jälgiti ja põnev-põnev, mis edasi lugeda saab. Tuli välja see, mida oleksin pidanud juba eos eeldama ja vastupidise olukorra puhul meeldivalt üllatuma. Nimelt "mõõdeti" seda agressiivsust KÜSIMUSTIKEGA. Tere-tere, kas oled ka agressiivne. Või äkki natuke agressiivne. Mõnevõrra natukene? 

Kas siin mingit teaduseetika teemat pole? Inimesi tülitatakse, torgitakse, küsitletakse, kellelegi on antud vähemalt kaudseid lubadusi, et teema uurimine on oluline, sest ainult nii päästame maailma. Uuritakse ja uuritakse, aga tulemuseks on tühjus (postmodernistlikus keeleruumis öeldakse vastuolulised tulemused), sest metodoloogiliselt juba lähenetakse asjale veidralt. D. H. Freedman ütleb selle kohta tänavatule efekt ehk joodik otsib. 

Ment näeb, et joodik otsib tänavalaterna all midagi.
Ment astub ligi ja küsib, et mida otsid siin.
Joodik ütleb, et võtmeid.
Ment siis aitab otsida, aga varsti küsib, et oled kindel, et kaotasid ikka siia.
Joodik siis vastab, et ei, kaotasin sinna kaugemale parki.
"A miks sa siit otsid siis?"
"Siin on valge, noh!"