Wednesday, April 24, 2019

Üksteist aastat üksildust

Vaatasin minagi Üksilduse ajastu saadet ja eks see ikka natuke kõnetas mind. Umbes 11 aastat tagasi läksin lapse isast lahku ja alates sellest ajast olengi olnud üksik(ema). Mul on laps, sugulased, sõbrad, kolleegid. Inimesi on ümberringi ja mingil määral saab nendega oma eluteed jagada, aga natuke ju ikka torgib, et see pole sama, kui oleks hingesugulasest kaaslane. Sõpradega saame kokku, räägime, aga paljud (igapäevased toredad) asjad jäävad igavesti rääkimata ja ka nende igapäevased lood jäävad minu poolt kuulmata ja nägemata. 

Selle 11 aasta jooksul on palju juhtunud. Olen igasuguseid pabereid ülikoolist saanud, mitmes kohas tööd teinud, reisinud, uusi sõpru leidnud ja osadest ilma jäänud, eduembust ja tagasilangust kogenud. Nalja on palju saanud, aga kurbust on ka palju olnud. Väga palju sellest kõigest on jäänud jagamata kogemuseks. Väga paljud minu mõtted ja tunded seoses kõige sellega on jäänud ainult minu mõteteks ja tunneteks, ma pole nendest kellelegi rääkinud. Mitte et kõigest üldse peaks rääkima, aga natuke ma ikka tunnen, et üht-teist võiks ju veel või teisiti jagada kui ma praegu jagan ja mõnda inimest rohkem tundma õppida ja tema elust ka rohkem osa saada, teekaaslane olla. 

Väga tihti tuleb ette, et pean ise kuidagi hakkama saama oma emotsionaalsete probleemidega. Näiteks kui vanaema ära suri, siis oleks tahtnud lihtsalt kellegi kaisus olla ja kurb olla, aga ei saanud. Olin lihtsalt üksi ja nutsin. Pikka aega tundsin füüsiliselt, et süda tõmbub kurbusest kokku, hingata sai, aga raske oli. Minu elu ei jäänud seisma, me ei langenud depressiooni või mõne sõltuvuse küüsi, lihtsalt kuidagi sain nagu üksi hakkama ja kuidagi sain jälle isegi üksi olles ja temale mõeldes normaalselt hingata ja olla ja elada. 

Siis juhtus tööl midagi ägedat. Jalutan rõõmsalt koju ja ongi nagu kõik. Pole kedagi, kellele öelda, et tööl olid sellised lood, põnevad lood. Muidugi aeg-ajalt saab nendest elamustest teistega rääkida ja see on väga tore ja väärtuslik, aga kõigest ju ei saa rääkida, lihtsalt pole aega, et kõike jagada. Ei jõuaks ka elukaaslasega kõike jagada, aga midagi natuke rohkemat-sügavamat vast ikka. Ühel tööreisil olime kolleeg-sõbraga iga õhtu koos, ajasime juttu, jõime veini. Nii tore oli. Mõtle vaid, kui oleks enamik õhtutest sellised, et saab päeva kokku võtta, niisama juurde filosofeerida ja veidi nalja teha. Sellise sõbra eest saab küll ainult tänulik olla, aga sõber on sõber. Mul päris sellist sõpra pole, kellega ma peaaegu iga päev räägiksin. Peaaegu iga õhtu saan ainult üksi veini juua ja siis iseendaga rääkida, aga eks sellegi eest tuleb tänulik olla, et Eestis veel alkot müüakse. 

Siis on mul laps. Temaga ka juhtub, aga temast tegelikult ei saagi palju rääkida, sest ta ilmselt ei tahaks, et ma tema asju välja lobiseks. Õnneks saab temaga koos olla, ajalugu ja vene keelt õppida, tema päevamuljeid kuulata. Minu jaoks on see midagi ekstreemselt ägedat, et ma näen ühe inimese elu ja arengut nii lähedalt ja saan selles osaleda, talle toeks olla. Lihtsalt hämmastav, et ta oli kunagi see abitu beebi ja siis see krutskeid täis põnn ja siis see nunnu esimese klassi laps ja nüüd see pubekas. Aga (jälle aga) laps on laps. Laps tuleb mingi hetk vabasse loodusesse lahti lasta ja parimat loota. 

Mis siis saab, kui laps välja kolib ja ma täiesti üksi jään? Vahetult pärast lapse isast lahkuminekut ma sellele ilmselt üldse ei mõelnud. Vist oli liiga kauge tulevik ja ei tundunud kuidagi reaalne. Reaalsem tundus, et keegi ikka mu ellu veel ilmub. Nüüd tundub üksindus juba väga reaalne. Parimal juhul olen siis alles neljakümnendate alguses ja täies elujõus. Mul on nüüd isegi plaanid paigas selleks ajaks. Hakkan siis blogima.

Friday, December 28, 2018

2018

Vaatasin oma eelmise aasta postitust ja kuigi ma olin sealse uue aasta lubaduse ammu unustanud, siis ma täitsin selle ikkagi ära. Tõepoolest suhtlesin see aasta isegi võõraste inimestega. Õppisin ka olemasolevaid sõpru-tuttavaid paremini tundma, nii et ma lausa ületasin oma eesmärke. 

Tööd tegin palju, aga õnneks oli sellel ka tulemusi. Võib-olla 2019 tuleb tööalaselt mõnes mõttes rahulikum. Ma muidugi plaanin ja loodan seda juba aastaid, et mu elu võiks natuke vähem töö ümber keerelda, aga ma enam ei tea, kas on üldse mõtet selles osas plaanida ja loota. Kas ma seda tegelikult üldse tahangi? Ilmselt ma olengi natuke liiga sõbralikes suhetes oma tööga.

Tore oli see, et aasta alguses mul polnud otseselt ühtegi reisiplaani. Ma ei teadnud, kas raha ja aega ikka saab olema piisavalt, aga aasta jooksul selgus, et mõlemat on. Aja osas tuli see aasta eriti selgelt välja, et tuleb lihtsalt võtta ja ongi olemas (raha kohta vist sama öelda ei tohiks...). Käisime lapsega kahekesi lausa neljal reisil, kui mu mälu mind ei peta. Kolm korda välisriikides ja üks kord Eestis. Reisil on ikka hea, saab 100% koos olla, kuidagi parema lapsevanema tunne tuleb peale. Vastupidiselt aasta viimastele kuudele, mil ma olin pikad päevad tööl, lisaks tööga seotud õhtusöögid-üritused. Lõpuks hakkas lausa piinlik, et lapsele ostan midagi imelikku poest süüa, viskan selle ukse vahelt tuppa ja jooksen ise gurmeerestorani pardifileed saagima ja bitcoinidest rääkima. Seda parti küll ei taha mitu kuud enam süüa. Nüüd olen juba peaaegu terve nädala kodus olnud, nii et pole enam kõige hullema ema tunnet.

See aasta oli ka rahaliselt ilmselt üks parimaid aastaid minu elus. Muidugi kui välja arvata aasta, mil rublade asemele kroonid tulid ja vanemad neid kroone mulle ja vennale lahkelt jagasid. Igatahes, ma olen enamjaolt üksi pidanud last kasvatama ja ka ülal pidama. Kuigi ma tean, et töötuks jäädes vms väiksema viperuse puhul ma kohe kuue kuuse alla ei kukuks, siis ikka on olnud materiaalselt ja emotsionaalselt keerulisi aegu. Praegu ma vaatan tagasi ja mõtlen, et mis seal ikka, midagi pole parata, et on olnud keerulisi aegu. Et tuleb nagu hakkama saada. Kui need ajad olid, siis oli küll mõnikord klomp kurgus ja jama majas. Olin vihane lapse isa peale, olin kade korralike pereinimeste peale, pidin tihti endale meelde tuletama, et ise sa ju oled selline. See aasta ei olnud mingit klompi, oli lihtne elu rahalises mõttes. Kulutasime ka seda rahakest päris palju. Vaatasin just oma aasta sissetulekut ja ülejääki ja see ei ole võib-olla kõige ilusam tulu-kulu-säästu suhe. Kui pingutada, siis ehk saaks pool aastat selle summaga hakkama, aga ma ei kujuta ette, et ma hetkel veel suudaks nii palju pingutada. Vähemalt üks hea aasta võiks veel olla, et jõudu koguda. Et kui sobib, siis võtaks selle 2019. aasta heaks aastaks.

Rääkides 2019. aastast, siis on mul mitu plaani varuks. Nagu juba vihjatud, siis peaks natuke neid kulutusi piirama. Meie puhul tähendab see eelkõige söögi osas kokkuhoidlikum olemist ja ilmselt ka vähem igasuguste muude asjade ostmist. Söögi osas kokkuhoidlikum olemine tähendab, et ma peaks rohkem ise süüa tegema. Kuna mu töökoormus on natuke väiksem uuel aastal (või vähemalt aasta alguses), siis see ei olegi võib-olla nii võimatu missioon. Hea aeg harjumuse tekitamiseks, et kiirematel aegadel ei langeks nii lihtsasti valmistoidu lõksu. Tervislikum võiks ka olla, nagu igal uuel aastal. Lisaks palgatööle tahaks oma ettevõttega alustada. Targemaks ja rõõmsameelsemaks võiks ka saada.

Saturday, December 30, 2017

2017

2017 on olnud väga mitmekesine. Aasta alguses olin kindel, et nüüd tuleb äge ja tasakaalukas aasta. Ikka see töö pärast muretsemine ja enda aja puudumine oli mul hingel, aga kuna vähendasin töökoormust, siis lootsin, et see asi saab lahendatud. Lootsin, et teen oma ägedat tööd, käin trennis, olen koos lähedastega ja kõik toimib. Aga ei, varakevadel tulid uued üllatavad väljakutsed ja ma muidugi pidin need vastu võtma. Kuigi kokkuvõttes oli palju möllu ja tööd, siis väga tore oli uusi huvitavaid inimesi tundma õppida ja samas ka enda elu ja soovide üle mõtiskleda.

Mõtisklemisele andsid hoogu juurde ka kolm lähedasemat sugulast, kes see aasta ära surid. Iga kord kui näen, et ema helistab, tuleb mingi kiire torge mõtetesse, et kas nüüd.... või kui isa helistab.... Sellises pidevas matusemeeleolus tekib ka rohkem mõtteid enda elu kohta - kas sellist elu ma tahangi elada, kas neid asju ma tahan teha, kas see ja teine on seda ja teist väärt jne. Teisalt tundub kõik täiesti sürr, et on mingi elu ja elad ja teed ja toimetad ja pere ja sõbrad ja töö ja mured ja rõõmud ja hiljemalt 100 aasta pärast on kõik asjaosalised surnud niikuinii. Igatahes oli 2017 surmamõtteid täis, samas tuli ka uut hingamist väga palju juurde. Või äkki paistavad surma kõrval kõik elusad olendid eriliselt hingavat.

Aasta tipphetk oli terve suvi (mitu kuud tipphetke!) ja nüüd ka aasta lõpp. Suvel käsin kahel reisil, nautisin elu, puhkasin 100%. Üks reisikaaslane osutus ootamatust palju rohkem minu inimeseks, nii et sain isegi ühe sõbra juurde. Me olime juba mitu aastat tuttavad, aga nüüd on ta ikkagi päris sõber ja selle üle on mul ainult hea meel. Sellist päris puhkust ma vist polnudki kogenud juba viimased 4-5 aastat. Eks see ole ka minu enda süü olnud, sest ma varem muudkui kogu aeg muretsesin töö pärast. Nüüd ma juba julgen öelda, et noh, lasku lahti, kui ei sobi. Muidugi ma ei taha omalt poolt midagi teha, et mind lahti lastaks, aga sellist veidrat hirmu, et äkki nii ja naa, mul enam eriti pole. Ja ma päriselt saan aru, et kui ma parasjagu arvuti taga ei ole, siis ma tööd teha ei saa, ehk pole ka mõtet muretseda ja muretseda. See võttis ikka väga palju aega, et sellest päriselt aru saada ja seda tunda. Selle kõige kulminatsiooniks tegin üks öö tööd ja mõtlesin, et oooo, tegelt on mu töö äge ja mõnikord on seda üliäge öösel teha (vrdl varem kirusin ennast, et miks küll jälle öösel, kas sul muud elu pole).

Ma arvasin, et olen juba aasta lõpuks omadega läbi, et ootan pikisilmi jõule ja pisikest puhkust, aga tegelikult olen tahtmist täis ja ei tunne veel mingit vajadust pikema puhkuse järele. See on minu jõuluime. On palju asju, mida ma loodan ja ootan, aga seda tõesti poleks arvanudki, et olen ikka veel tahtmist ja tegemist täis. St ma ootasin, et puhkan ikka ära ja siis uue hooga edasi, aga praegu pole hoog raugenudki. Ma kavatsen seda tunnet nautida ja puid alla laduda sellest pidevalt rääkides :D

Ooot, oot, kas mul muud elu polegi peale töö ja sellest puhkamise. Nojah, mul on laps ikka veel alaealine, teda ma kasvatan (esireast on ikka väga huvitav näha seda puberteeti), ma teen trenni, mul on sõbrad ja sugulased. Võib-olla oleks tõesti veel midagi juurde vaja. Peaks rohkem väljas käima, üritustel vms, et ma oleks rohkem (võõraste) inimeste hulgas kuidagi. Äkki saab sellest uue aasta lubaduse välja pressida - käi rohkem väljas suhtlemas ja olemas. Mul oligi uueks aastaks lubadust vaja! Nojah, eelmine aasta lubasin hobi endale otsida, sest oli siis ka ikka üks töö jutt. Igasuguseid lisatöid võib ju ka hobiks nimetada...? Eeee...

Saturday, October 21, 2017

Pesumasin ja külmkapp

Ma ei saanud seda märkamata jätta, et Kristjan Porti ettekandest on Delfi Ärilehes kokkuvõte. Muidugi mind tõmbas pealkiri, ikka on ju tore lugeda tehnoloogia pealetungist. Aga noh. Port siis olevat öelnud, et pesumasin hoidis aega kokku ja naised hakkasid siis aru saama, et neil on ka nutikas pea ja seega pesumasin muutis tehnoloogiavidinana ühiskonda kõige fundamentaalsemalt (mitte internet). Küllap oligi siis tegelikult nii, et haridus tehti naistele kättesaadavaks, naised ei jaganud matsu, pesid pesu edasi, kuni tulid 1950ndad, mil pesumasinad hakkasid eriti populaarseks saama, ja siis alles hakkasid naised vaikselt aru saama, et neil on ka nutikas pea. Viimase sõnapaariga tuleb mul pea alati meelde see asi seal lõpus:





Edasi tuleb midagi veel põnevamat: "Uuringud on näidanud, et inimesed, kellel on suur külmkapp, on õnnelikumad, kui väiksema külmkapiga inimesed." Tõesti? Kuskil on mingi hunnik uuringuid selle kohta, kuidas külmkapi suurus on seotud õnnelikkusega? Ma nüüd otsisin netist sellekohaseid uuringuid, aga kiiresti kohe ei leidnud. Õnneks. Kes otsib, see leiab lõpuks. Küllap siis mõni on pikalt otsinud materjali selle tõsise teema kohta. Ei tahaks uskuda, et ettekanne oli uisa-päisa tehtud, onju.

Lõpus on see ilus viimane punkt: "Port lisas, et füsioloogilistest vajadustest veel olulisem on tänapäeval Wifi ning sellest veel olulisemad on akud". Selles mõttes ju lohutav, et spordibioloog ja tehnoloog annab mõista, et tegelikult polegi eelkõige vett ja sööki vaja, vaid ikka Wifit ja akut.  Kui mõni muretseb, et kuu lõpus pole raha, et lapsele süüa osta jne, siis tegelikult pole vaja muretseda, kui nett ja aku olemas, peab vabalt vastu. Tegelt.

Trennist ja mitte jooksmisest

Ma olen aastaid üritanud jooksmisega püsivalt tegeleda. Joosta on ju nii mõnus. Kui see juba välja tuleb, siis on kerge hingata, siis justkui lendad mööda teed. Hommikul pole linn veel ärganud, kõik on vaikne ja värske ja sina oled selle keskel, lihtsalt jooksed ja tunned, kui äge sa ikkagi oled. Või hoopis see väsimus ja rammestus peale pikka jooksu, see rahulolu, et ma suudan.

Olen jooksnud mitu poolmaratoni ja maratoni jooksin ka kunagi ära, aga seda pole olnud, et oleksin nt kolm aastat järjest püsivalt jooksutrenni teinud. Alati on mingi paus sisse tulnud, siis jälle motiveerin, mõtlen, teen, plaanin, jooksen, jooksen, jälle paus, jälle motiveerin jne. Mul on/olid jooksmise osas väga head mõtted, oli soov joosta, aga ikka ja jälle oli vaja plaanida ja motiveerida. Kas trenn ongi selline? Sellest jamast olen siin ka kirjutanud.

Mõned aastad tagasi läksin mingil põhjusel BodyPumpi trenni. Muidugi olid järgmine ja ülejärgmine päev mu lihased valusad, sellest muusikast, mis seal oli, ma ka midagi aru ei saanud. Tasapisi hakkasin seal siiski käima, mingit erilist trennispetsiifilist eesmärki mul polnud. Nojah, et natuke panen kangile raskusi juurde vms, aga muud midagi erilist. Täiesti tühja peaga trennijõmmtibi, lihtsalt lähen ja teen ja tulen koju ära ja elan oma elu edasi. Üleüldine trennis käimise eesmärk on mul see, et tahan olla terve ja tugev. Paljud "trennispetsialistid" ütlevad selle kohta, et see on liiga üldine eesmärk, sellega sa kaua vastu ei pea. On vaja olla detailsem, seada igasuguseid muid eesmärke (raskemad kangid ja kiiremad jooksud), kogu aeg areneda jne, muidu kaob motivatsioon vms ära. Aga ma olen juba mitu aastat nii vastu pidanud ja see pole olnud vastu pidamine nagu see oli jooksmise puhul, vaid see on olnud lihtsalt elu osa.

Miks mul ikkagi jooksmisega seda tunnet ei tulnud, kuigi ma väga tahtsin? Ma tahtsin ja ma jooksin kuude kaupa mh selle nimel, et ükspäev saaksin öelda, et olen aastaid jooksmas käinud, see on niisama mu elu osa, kerge 10 km jooksusutsakas 2-4x nädalas ja hea on olla. Kas jooksmine iseenesest oli liiga raske? Või oli ikkagi see lähenemine juba eos (minu jaoks) vale. Jooksmisele ma lähenesin nii, et peab olema plaan, eesmärgid jne. Isegi kui ma praegu mõtlen, et võiks ju joosta, siis tekib tahtmine jälle mingi plaan kuskilt välja otsida. Muidugi ma enam niiväga joosta ei taha ka, et hakkaks seda plaanimajandust ära unustama ja uut strateegiat tekitama (ehk plaanivabalt jooksma), aga ikka on huvitav mõelda, mis siis valesti oli tol ajal. Kuidas nüüd järsku piisas ainult sellest, et läksin suva trenni, mingeid trennispetsiifilisi eesmärke pole ja saangi öelda, et see on niisama mu elu osa, käin ära ja hea on olla? Üldse ei igatsegi jooksmist, kuigi see oli justkui mingi oluline asi minu elus mitu aastat. Aeg-ajalt ikka küsitakse, et noh, kas käid jooksmas ka, ma kehitan õlgu ja ei tule kohe meeldegi, et ma ju teen teist trenni tegelikult nüüd. Ei pea alati mingeid mölle ja plaane ja eesmärke seadma, saab ka vabalt võttes asju ära teha.

Saturday, September 2, 2017

Tagasi- ja edasivaade

Vaatasin oma 2016. aasta viimast postitust. Ma olin vist üsna positiivselt meelestatud uue aasta eel, sest elu justkui läks tasakaalu, asjad sujusid, plaanid olid tehtud, ei elanud ainult tööle, vaid ikka oma muid asju tahtsin ja tegin ka. Tegelikult läks asi ikka osaliselt käest ära. Kevadel olin kindlasti läbipõlemise äärel, aga arvatavasti pääsesin sellest napilt, sest (kõigest) kuu aega puhkust mõjus väga kosutavalt. Praegu ei ole küll enam tahtmist puhata või järgmisest suvest unistada. 

Kõige suurem üllatus viimase aasta jooksul oligi see, et kevadel hakkasin tõsiselt mõtlema erialavahetuse peale. Eks see peaaegu läbipõlemine aitas näha olukorda uuest vaatevinklist, hakkasin rohkem mõtlema, et mille nimel siis. Miks ma siin raban? Mis kasu mina sellest lõpuks saan? Ma ei mõtle küll nii suure erialavahetuse peale, et lähen lausa midagi täiesti uut õppima, vaid lihtsalt täiendan ennast ühes suunas ja lähen 100% sinna suunda (praegu olen 50% seal suunas). Nüüd on see mõte minu sees olemas ja kuigi praeguses töökohas olen ma jälle edasi liikunud ja saan teha ägedaid uusi asju, on see mõte ikka minu sees. Aasta tagasi ma ei teadnudki, et see uus suund üldse olemas on, aga nüüd siis sellised ideed kummitavad. Eks näis, mis saab, võtan asja rahulikult, ei hakka tormama. 

Muus osas nagu polegi midagi suurt uut vahepeal juhtunud. 



Wednesday, February 8, 2017

Oh deer! Mehed muutuvad naisteks!

Jälle lugesin kogemata ühte kommentaari, mille kohaselt on tulevik väga tume, sest mehed muutuvad naisteks ja meie tütred peavad ühtima meestega, kes muud ei tee kui ainult meigivad ennast varbaotsast pealaeni. Viimane on muidugi silikooni täis, sest suur pea = suur aju ja siis jääb kõikidele mulje, et tead palju rohkem meikimisest kui pisikese peaga mehed. Pisikese peaga mehed on totaalsed luuserid. Totaalsed. Tulevikus on meestel kogu aeg nutt lahti, kui juhuslikult natuke ai-ai juhtub, nt meigipintsel kriibib näonahka. Sest sellised on 100% või vähemalt 95,7839% (aga see % kasvab pidevalt) naistest ja on olnud sellised alates koopaelust. Koopast tuleb alati rääkida. Kõik naised on ju aegade algusest ennast pealaest varbaotsani meikinud ja nutta tihkunud iga pisiasja peale (nt sünnitus). Eesti talunaised on olnud ka tüüpilised oih ja aih tegelased, kogu aeg nutt lahti, muud teha ei oska kui ennast meikida. Igatahes hukk. See on tõsi. Kurb.
 
Ps! Vanaisa oli mul hiljuti taastusravikliinikus ja seal päriselt oli eraldi meikimistuba igale hooldajale ja õele. See on tõsi. Suur buduaar.